Tsitaadid teemal surm

Kas me tegelikult ka tahame elu ajal surnud olla?

(“Päikeseküla”, 2010)

Sonett on hetke hauasammas
Hinge igavikumälestus
ühest surematusse tardunud tunnist.

(“The House of Life”, sissejuhatus, 1870)

Naised, kes tunnevad rõõmu oma ühetaolisusest ja eristamatusest, ülistavad tegelikult oma tulevast surma, mis teeb nende ühetaolisuse absoluutseks.

(“Olemise talumatu kergus”, 1984)

Kas võib surra, kui sind mitte keegi mitte kunagi ei puuduta?

(“Sylvia talv”)

Loodan, et suren enne, kui vanaks jään.

(Laul “My Generation”, 1965)

Me küsime üha uuesti ja uuesti, kuni peatäis mulda meie suu sulgeb – aga on see vastus?

(“Laatsarus”, 1854)