Tsitaadid teemal surm

Elavad ja surnud – neis kajastub üks ja seesama ning kõikehõlmav eksistents.

(“Väikese Veronika kolm küünalt”)

Surra jõuab alati.

(“Lummav vabasurmasõit”, 1990)

Muutub kõik, mis elab. Ainult surnud ei muutu enam. Sellepärast tõmbabki meid kauge minevik, et leida sealt midagi, mis oleks püsiv.

(“Rooma päevik”, 1976)

Ja ta veenas end jälle, et tema aeg ei jookse tühja, et ta peab selle aja üle elama, et ellu jääda, ja et see ongi elu.

(“Kuum. Lugu noorest armastusest”, 1990)

Üksnes lõpetatus evib seda — ja ainult surnuna on inimene lõplik, ning sedagi vaid lühikeseks ajaks.

(“Triumfikaar”, 1946)

Kui surma hakatakse graafiliselt kujutama, nii öelda tsiviliseerima, siis tajud sa enda ja oma olukorra vahel õõvastavat eraldatust.

(“Valge Müra”, 1985)