Tsitaadid teemal surm

Vaata, kui rahulikult sureb ristiinimene.

(Öeldud surivoodil)

Kes lahkub, on õnnelikum
kui need, kes maha jäävad.

(“The Parting Hour”, 1857)

Kahjuks ei suuda ma ette kujutada Jumalat, kes tasustab ja karistab omaenda loomingut ning kelle põhimõtted on sügavalt inimlikud — Jumalat, kes on ise inimliku nõrkuse peegeldus. Samuti keeldun uskumast, justkui suudaks inimene jätkata oma eksistensi ka pärast füüsilise keha surma, mis sest, et nõrgemad meie seast armastavad oma rumalas egoismis seda mõtet tõesena hellitada.

(Ajalehes “The New York Times”, 19. aprill 1955)

Siin ilmas pole midagi kindlat peale surma ja maksude.