Milan Kundera

Tomaš ütles endale: naisega armatseda ja naisega magada, need on kaks kirge, täiesti erinevad ja peaaegu et vastandlikud. Armastus ei avaldu soovis armatseda (see soov kehtib loendamatu hulga naiste suhtes) vaid soovis koos magada (see soov kehtib ainult ühe naise suhtes).

(“Olemise talumatu kergus”, 1984)

Vana õpetatud mees silmitses lärmavaid noori ja mõistis äkitselt, et ta on saalis ainus, kellel on eesõigus olla vaba, sest ta on vana; alles siis, kui inimene on vana, võib ta ignoreerida karja arvamust, publiku ja tuleviku arvamust. Ta on oma peatse surmaga üksi ja surmal pole silmi ega kõrvu, surmale pole tarvis meeldida; ta võib teha ja öelda, mis talle meeldib.

(“Elu on mujal”, 1973)

Armatsemine pakkus neile naudingut, ent mitte mingisugust lohutust.

(“Olemise talumatu kergus”, 1984)

Naised, kes tunnevad rõõmu oma ühetaolisusest ja eristamatusest, ülistavad tegelikult oma tulevast surma, mis teeb nende ühetaolisuse absoluutseks.

(“Olemise talumatu kergus”, 1984)

Sest romaani puhul ongi oluline just see, mida ei saa väljendada teisiti kui romaani näol, igasugune adaptsioon jätaks aga järele ainult ebaolulise. Kui hull, kes veel tänapäeval kirjutab, tahab kaitsta romaane, siis peab ta need kirjutama nõnda, et neid ei saaks adapteerida, teiste sõnadega, et neid ei saaks jutustada.

(“Surematus”, 1990)

Mitte midagi pole raskem kui kaastunne. Isegi omaenda valu pole nii raske kui kaastundlik valu kellegagi, kellegi pärast, kellegi eest, mida on mitmekordistunud kujutlusvõime ja pikemaks muutnud sada vastukaja.

(“Olemise talumatu kergus”, 1984)