Tsitaadid teemal surm

Põgenesin, hüüdes Surma;
värisedes selle võika Nime kõlast, ohkasin.

(“Kadunud paradiis”, 1667)

Jaheda ükskõiksusega lahkus ta tüütuks muutunud maailmast, nagu astutakse välja räpasest kõrtsist, jätkamaks teekonda lootuses paremale öömajale.

(Kiri, 1759)

Palun teid jumalakeeli, härrra ülem, toimetage mind ilusti üles, aga jätke allatulek minu enda hooleks.

(Londoni Toweri ülemale enne hukkamist)

Minu aja täis saades loodan istuda toolil oma aias, brändiklaas käes ja Thomas Tallis iPodis mängimas. Kui on märg, siis raamatukogus.

Mitte ühegi teise asja kohta pole meie vaated nii vildakad ja haletsusväärsed kui surma suhtes... Laske lapsed loodusesse, las nad näevad elu ja surma kauneid üleminekuid ning ühtesulamist, seda rõõmsat ja lahutamatut tervikut, mida näeme meie õnnistatud planeedi metsades ja niitudel, mägedes, tasandikel ja jõgedel. Nii veenduvad nad ise, et tegelikult puudub surmal astel, et ta on sama ilus nagu elu, ning et hääbumises puudub võit ja võitlemine. Kõik on jumaliku harmoonia väljendus.

(“A Thousand-Mile Walk to the Gulf”, 1906)

[Kuuldes Calvin Coolidge surmast] Mille järgi nad aru said?

(Arvatavasti, 1933)