Tsitaadid teemal vanadus
Vanadus
(“Walden ehk Elu metsas”, 1854)
Armastus ja roosid nooruspõlve jäid,
Vanaduses alles sõbrad on ja vein.
(“National Airs: Spring and Autumn”, 1815)
(“Noorus, keskpäev, vanadus ja öö”, 1855)
Kakskümmend aastat oled tipptegija, ent siis saab sinust äkitselt vana krõnks.
(Ajalehes Guardian, 1966)
Vanadus on kui surmaga ümbritsetud saar.
(“On Beaty”)
Loodan, et suren enne, kui vanaks jään.
(Laul “My Generation”, 1965)
Kõige sügavamad pärilikud jooned näitavad end alles vanemas eas.
(“Surra, et elada”)
Kõiges kahelda võid, aga kindel on üks,
äraõitsenud lill jääbki närtsinuks.
(“The Rubaiyat of Omar Khayyam”, 1857)
Inimene on vana alles siis, kui ta enam midagi ei tunne.
(“Triumfikaar”, 1946)