Tsitaadid teemal surm

Milleks valada pisaraid sellepärast, et pead surema? Kui su möödunud elu on olnud täis naudinguid ja rõõmud pole sinust läbi voolanud kui sõelast, kadudes jälgegi jätmata, miks ei või sa siis tänuliku külalisena elu pidulauast tõusta ning rahumeeli puhkama heita?

(“De Natura Rerum”, 57 eKr)

Sai sõna sangarlik Horatius,
see vapper vahimees:
“On maa peal kõigil sama saatus,
surm seisab silme ees.
Kuis teisel viisil saakski surra,
kui saatust sallides,
austades esivanemate põrmu
palvetage jumalakodades?”

(“Lays of Ancient Rome: Horatius”, 1842)

Ka suremine on elu juurde kuuluv toiming.

(“Meditations”, c. 170)

Kui te mind pärast surma lahti lõikate, leiate minu südamest “Calais”.

(Raphael Holinshd “Chronicles”, 1577)

Keda jumalad armastavad, see sureb noorelt.

(“Moyostikhoi”, c. 300 eKr)

Inimese esimene patt,
vili keelatud puult, selle surmav maitse
tõi maailma surma ja kõik muud hädad.

(“Kadunud paradiis”, 1667)