ameerika kirjanik
Kui sa vanaks jääd, siis hakkab sulle tunduma, et sa ootad midagi, aga sa ei tea, misasi see on. Muudkui paned ennast valmis, seisad akna juures ja vaatad välja.
(“Valge Müra”, 1985)
Kui me õpiks hirmust jagu saama, siis võiks me igavesti elada.
Hoopis hirm on ebaloomulik. Välk ja kõuekõmin on ebaloomulikud. Sellisena nagu need asjad on, ei kannata me neid välja. Me teame liiga palju. Sellepärast meil tulebki abi otsida mahasurumisest, kompromissidest ja maskeerimisest. Niimoodi saame universumis ellu jääda. See on loomulik.
Tubadega on selline lugu, et nad on sees. Keegi ei tohiks enne tuppa astuda, kui ta on selle endale selgeks teinud.
Väljaspool meie mõistust ei ole olemas minevikku, olevikku ega tulevikku.
Surnute võim seisneb selles, et me usume et nad näevad meid koguaeg. Surnud on kogu aeg kohal.
Kui surma hakatakse graafiliselt kujutama, nii öelda tsiviliseerima, siis tajud sa enda ja oma olukorra vahel õõvastavat eraldatust.
Tegelik jõud on hoopis igapäevastes väikestes väljakutsetes ja hirmudes, meiesuguste lihtsate inimeste käes.
Sa peaksid endalt küsima, kas kõigel, mida sa siin elus teed, oleks sama ilu ja tähendus, kui poleks lõppjoont, viimast piiri.
Kui surm paistaks vähem veider ja talle pööratakse vähem tähelepanu, siis sa tajuks oma isiksust seoses surmaga palju vähem, ja ka hirm muutuks väiksemaks.
