Hirm
André Gide (1869-1951)
prantsuse kirjanik; Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1947
Kui puudub julgus rannik silmist kaotada, siis uusi maailmajagusi ei avasta.
Sigrid Undset (1882-1949)
norra kirjanik
Lohemaod ja kõik muud saatana sulased ainult paistavad suured niikaua kui me nende ees hirmu tunneme.
(“Kristiina Lauritsatütar”, I, 1989)
Tove Jansson (1914-2001)
soomerootsi kirjanik
Hirm on hädaohtlik — see võib äkitselt välja pursata, söösta kuhugi otsejoones või hakata enda ümber purustama ja kes suudaks siis hoida lähedusse sattunud väikeolendeid?
(“Muumitroll”, 1975)
Bertrand Russell, 3. krahv Russell (1872-1870)
inglise filosoof
Kollektiivne hirm stimuleerib karjainstinkti ning toodab julmust nende vastu, keda karja liikmeks ei peeta.
Emil Tode (1962-)
eesti kirjanik
Meil on hirm, sest meil on nii palju. Või meile tundub, et meil on nii palju, tähendab, on nii palju kaotada. Või paljust pääseda?
(“Flandria päevik”, 2007)
Me peaksime elama vaikses õnneuimas, nagu jumalad. Aga me elame vaikses hirmus, nagu need budistlikud jumalad, kes on küll võimsad, aga ometi piiratud, haletsusväärsed, inimesest alamad, sest neil puudub üks: võime mõista, vabaneda.
Dorothy Thompson (1894-1961)
Kõige laostavam element inimese meeles on hirm.
Elama hakkame me alles siis, kui ületame oma hirmud.
James Joyce (1882-1941)
iiri kirjanik ja luuletaja
Kaastunne on emotsioon, mis tarretab teadvuse kõige juures, mis on inimkannatustes tõsist ja püsivat, ning seob seda kannatava inimesega. Hirm on emotsioon, mis tarretab teadvuse kõige juures, mis on inimkannatustes tõsist ja püsivat, ning seob seda varjatud põhjusega.
(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)
Napoleon (1769-1821)
Prantsusmaa valitseja
Tema, kes kardab vallutatud saada, on juba alistatud.
Vladimir Nabokov (1899-1977)
vene päritolu ameerika kirjanik ja kriitik
Tead, surm on sellepärast nii kohutav, et surres ollakse ihuüksi.
(“Lolita ”, 1955)
Frank Herbert (1920-1986)
ameerika ulmekirjanik
Ma ei pea hirmu tundma. Hirm tapab aru. Hirm on väike surm, mis toob endaga täieliku hävingu. Ma vaatan oma hirmule näkku. Ma lasen sel minna enesest üle ja läbi. Ja kui hirm on möödunud, pööran ma oma sisemist silma, et talle järele vaadata. Seal, kuhu läks hirm, pole midagi. Ainult mina olen alles.
(“Düün”, 1965)
