Tsitaadid teemal surm

Eemal hullu rahvahulga võitlusmelust
kaineid soove eal ei taband vääratus,
vaikses orus irdu maisest elust
hääletuna astus ettemääratus.

(Maakiriku aias kirjutatud eleegia, 1851)

Ükski noor inimene ei usu, et ta kunagi sureb.

(“On the Feeling of Immortality in Youth”, 1827)

Pange tuled põlema, ma ei taha pimedas koju minna.

(Viimased sõnad, tsiteerides Harry W. Williamsi (1879 - 1922) populaarset laulu)

Kogu meditsiin on suunatud inimeste elushoidmisele, mitte sellele, et leevendada nende vaevusi ja lasta neil väärikalt surra. Näed sa, arstile või õele on surm ebaõnnestumine. Sõbrale või sugulasele on surm kohutav õnnetus. Ainult hingele on surm kergendus — vabanemine.

(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 1. raamat”)

Me langeme teineteise embusse – isane ja emane koolnu –, arvates, et me kingime kellelegi elu, ent me kingime talle surma... Veel üks lõksulangenu!

(“Lõks”)

Kaamenäolise surma jalg taob nii vaese mehe hurtsiku kui ka kuningalossi uksele.

(Oodid)