Manfred Kyber

Sageli on kaugus tühi, ja teie ratsutate elust mööda – elu kõnnib vaikselt ja alandlikult maantekraavis ning tassib oma rasket koormat.

(“Väikese Veronika kolm küünalt”)

Elavad ja surnud – neis kajastub üks ja seesama ning kõikehõlmav eksistents.

(“Väikese Veronika kolm küünalt”)

Aeg ei loe midagi. Üks päev võib tähendada palju, ja hulk aastaid mitte midagi. Ainult seal, kus seisavad arengu viidapostid, on toimunud midagi, mis jääb.

(“Väikese Veronika kolm küünalt”)

Selles elus teatakse haruharva, kas keegi kannab maski või on selle eest võtnud. Ja millal kanname ise maski ning millal mitte? Elu karneval on pöörane tants. Me naerame ja nutame, loodame ja eksime, vihkame ja armastame selles kirevas ringmängus, aga kas me tunneme ennast ja teisi? Maske on nii palju, kes suudaks nende rägastikus teed leida?

(“Väikese Veronika kolm küünalt”)