Paulo Coelho

Laps võib täiskasvanule õpetada kolme asja: olla ilma igasuguse põhjusetta õnnelik, olla koguaeg mingi asjaga ametis ja osata — kõigest jõust — nõuda seda, mida tahad.

(“Viies mägi”, 1996)

Alati on palju lihtsam uskuda oma headusesse kui teistega silmitsi seista ja oma õiguse eest võidelda. Alati on lihtsam kuulata solvanguid ilma samaga vastamata kui julgeda endast tugevamaga võitlusesse astuda, alati võib öelda, et kivi, millega meid visati, ei teinud haiget, ja ainult öösel — kui oleme üksi ja naine, mees või toakaaslane magab — ainult öösel julgeme vaikselt oma arguse pärast nutta.

(“Kurat ja preili Prym”, 2000)

Kõik, mis on juhtunud üks kord, ei juhtu enam kunagi. Aga kõik, mis on juhtunud kaks korda, juhtub kindlasti ka kolmandat korda.

Unistada on mugav, niikaua kuni pole kohustust seda tegudesse panna.

(“Üksteist minutit”, 2003)

Kaotusest me õpime, aga põgenemisega näitame ainult, et vaenlane on võitnud.

(“Palverännak: Maagi päevik”, 1987)

Tõeliselt saab vabadust tunda nii: sul on kõige tähtsam asi maailmas ja see pole sinu oma.

(“Üksteist minutit”, 2003)