Paulo Coelho

Inimesed ei õpi teiste sõnadest midagi, kõik on vaja ise avastada.

Laps võib täiskasvanule õpetada kolme asja: olla ilma igasuguse põhjusetta õnnelik, olla koguaeg mingi asjaga ametis ja osata — kõigest jõust — nõuda seda, mida tahad.

(“Viies mägi”, 1996)

Alati on palju lihtsam uskuda oma headusesse kui teistega silmitsi seista ja oma õiguse eest võidelda. Alati on lihtsam kuulata solvanguid ilma samaga vastamata kui julgeda endast tugevamaga võitlusesse astuda, alati võib öelda, et kivi, millega meid visati, ei teinud haiget, ja ainult öösel — kui oleme üksi ja naine, mees või toakaaslane magab — ainult öösel julgeme vaikselt oma arguse pärast nutta.

(“Kurat ja preili Prym”, 2000)

Tõeliselt olulised kohtumised on hingede poolt paika pandud ammu enne seda, kui kehad teineteist näevad.

(“Üksteist minutit”, 2003)

Mõned sünnivad siia ilma, et elule üksi vastu astuda. See pole hea ega halb, see on lihtsalt elu.

(“Üksteist minutit”, 2003)

Keegi ei kaota kedagi, sest keegi pole kellegi oma.

(“Üksteist minutit”, 2003)