Paulo Coelho

Alati on palju lihtsam uskuda oma headusesse kui teistega silmitsi seista ja oma õiguse eest võidelda. Alati on lihtsam kuulata solvanguid ilma samaga vastamata kui julgeda endast tugevamaga võitlusesse astuda, alati võib öelda, et kivi, millega meid visati, ei teinud haiget, ja ainult öösel — kui oleme üksi ja naine, mees või toakaaslane magab — ainult öösel julgeme vaikselt oma arguse pärast nutta.

(“Kurat ja preili Prym”, 2000)

Jumalad mängivad täringuid ja päästavad armastuse puurist valla. Armastus on jõud, mis võib luua või hävitada- olenevalt sellest kustpoolt tuul sel hetkel puhub, kui ta vangist vabaneb.

(“Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, 1994)

Armastatakse sellepärast, et armastatakse. Armastus ei vaja põhjusi.

(“Alkeemik”, 1988)

Kõik, mis on juhtunud üks kord, ei juhtu enam kunagi. Aga kõik, mis on juhtunud kaks korda, juhtub kindlasti ka kolmandat korda.

Inimesed kingivad lilli, sest nende sisse on kätketud Armastuse tõeline olemus. See, kes püüab lille omada, näeb tema ilu närbumas. Selle jaoks aga, kes imetleb õiekest väljal, jääb selle ilu igaveseks kestma. Sest lill on osa nii õhust, päikeseloojangust, niiske mulla lõhnast kui ka silmapiiril sõudvatest pilvedest.

(“Brida”, 1990)

Iga otsimine algab alati Algaja Õnnega. Ja lõppeb alati Võitja Läbikatsumisega.

(“Alkeemik”, 1988)