Paulo Coelho

Armastatakse sellepärast, et armastatakse. Armastus ei vaja põhjusi.

(“Alkeemik”, 1988)

Ja nii kui nad (inimesed) meie ellu kuuluvad, tekib neil loomulikult soov seda muuta. Nad saavad vihaseks, kui mõni nende meele järgi pole. Kõik ümberringi näivad imehästi teadvat, kuidas me oma elu elama peame.

Aga kuidas enda elu elada, seda nad ei tea.

(“Alkeemik”, 1988)

Alati on palju lihtsam uskuda oma headusesse kui teistega silmitsi seista ja oma õiguse eest võidelda. Alati on lihtsam kuulata solvanguid ilma samaga vastamata kui julgeda endast tugevamaga võitlusesse astuda, alati võib öelda, et kivi, millega meid visati, ei teinud haiget, ja ainult öösel — kui oleme üksi ja naine, mees või toakaaslane magab — ainult öösel julgeme vaikselt oma arguse pärast nutta.

(“Kurat ja preili Prym”, 2000)

Tõeliselt olulised kohtumised on hingede poolt paika pandud ammu enne seda, kui kehad teineteist näevad.

(“Üksteist minutit”, 2003)

Mõned sünnivad siia ilma, et elule üksi vastu astuda. See pole hea ega halb, see on lihtsalt elu.

(“Üksteist minutit”, 2003)

Keegi ei kaota kedagi, sest keegi pole kellegi oma.

(“Üksteist minutit”, 2003)