August Gailit

Mälestustes on meil lapsepõlvekodu ikka kõige kaunim, valgem ja lõhnavam ja sellest veendumusest ei saa me iialgi lahti.

(“Kas mäletad, mu arm?”, 1951)

Kõigist tundmusist koledaim on see, kui sa usu oma rahvusesse ja isamaasse kaotad.

(“Ristisõitjad”, 1953)

Ükski hullus ja armastus ei suuda sind siduda paika, sest see tundub sulle koormavana, aga sa ei talu veel koormat ja vastutust.

(“Ekke Moor”, 1941)

Valu juhib inimese mõistuse enesele ja see ei hakka pettekujutlustega end lohutama ja nendelt abi otsima.

(“Üle rahutu vee”, 1951)

Õnn läheb ikka visa trügijaga ühes.

(“Üle rahutu vee”, 1951)

Inimene algab sealt, kus on leib. Leivata inimene on aga alaväärtusekomplekside armetu vinegrett, sest oma loomult on ta nagu pajuvits, mis hakkab kohe seal painduma ja värisema, kus tunneb maakamara all vee jooksvat.

(“Üle rahutu vee”, 1951)