Tsitaadid teemal surm

See oli armastatud luuletaja laululõim,
surm vaigistas ta keele, katkes luulepõim.

(Värsskiri Robertile, Oxfordi krahvile)

Kõigist soovidest, millega inimene palvetes jumala poole pöördub, on palavaim soov kergelt surra.

(Katkend, u 275 eKr)

Nii palju teha ja nii vähe tehtud.

(Öeldud surivoodil)

Kui edev kihk ja edev kahetsus
on viimaks surma poole teel.

(“The House of Life”, "The One Hope", 1870)

Surm lahingus tundus niikaua kangelaslik, kuni me lahingus polnud. Ent meestele, kes olid verised ja vigastatud, ja pidid läbi lämmatava suitsu jooksma vaenlase liinidele, kus täägid juba ootasid, oli surm lahingus, ainult see, mis ta oli. Surm.

(“Kirg”, 1987)

Näitlejale kui absurdiinimesele on enneaegne surm asendamatu kaotus. Miski ei korva nägude ja sajandite summat, mis tal jääb läbi käimata.

(“Sisyphose müüt”, 1942)