Tsitaadid teemal surm

Ja ma vaatasin, ja näe: tuhkur hobune, ja kes tema seljas istus, selle nimi oli Surm.

(Johannese ilmutus 6:8)

Ära kiida kedagi õndsaks enne tema surma.

(Jeesus Siirak 11:28)

Seepärast sängitame mulda selle keha; mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina saama ning mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles.

(“The Book of Common Prayer: The Burial of the Dead”)

Oh, lapsepõlvest saati juba
mu lootused on hääbunud eos.
Ei imetleda andnud luba
end haljas puu, lill närbus peos.
Gaselli sametmustad silmad
ei jõudnud omaks võtta mind,
jäin kallist sõbrakesest ilma,
kui jahti pidas surmalind!

(“Lalla-Rookh: The Fire Worshippers”, 1817)

Üle jäämägede ja tulemägede,
kaljude, koobaste, järvede, soode, rabade, mülgaste ja surma varjude.

(“Kadunud paradiis”, 1667)

Ja üle nende vibutas võidurõõmus Surm
oma astelt, viivitas torkamisega, ehkki ühtelugu
pöörduti tema poole viimases lootuses palvega kui hea kuninga poole.

(“Kadunud paradiis”, 1667)