Tsitaadid teemal surm

Seepärast sängitame mulda selle keha; mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina saama ning mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles.

(“The Book of Common Prayer: The Burial of the Dead”)

Inimene on vang, kel pole õigust avada kongi ust ja põgeneda... Inimene peab ootama, mitte ise endalt elu võtma, enne kui Jumal teda kutsub.

(“Phaidon”)

Elada mul laske nähtamatult, tundmatuna,
ja surra leinajate teadmata,
nii vargsi pageda on soov maailmast,
et ükski kivi tunnista mu puhkepaika.

(“Ode on Solitude”)

See oli armastatud luuletaja laululõim,
surm vaigistas ta keele, katkes luulepõim.

(Värsskiri Robertile, Oxfordi krahvile)

Kõigist soovidest, millega inimene palvetes jumala poole pöördub, on palavaim soov kergelt surra.

(Katkend, c. 275 eKr)

Oo paljutähenduslik, õiglane ja võimas Surm! Oled võimeline veenma ka neid, kes ei võta kellegi nõuandeid kuulda; oled teinud seda, mida keegi pole söandanud; oled maailmast põlglikult välja tõuganud neid, kelle ees kõik pugesid; oled koondanud ülima andekuse, kogu uhkuse, julmuse ja võimuahnuse ning mahutanud selle kõik kahe lühikese sõna alla: Hic jacet!

(“History of the World”, 1614)