Anton Hansen Tammsaare

Miks närib kahtlus ikka ja alati meie rinnas, nii et oleme sunnitud vahetpidamata ja paratamatult juurdlema!

(“Põrgupõhja uus Vanapagan”, 1939)

Noored tüdrukud armastavad ju nukke, koeri, kassegi, kui pole veel meest, keda armastada, ja kui naine jääb vanaks, nii et meeste armastust enam kuskilt võtta ei ole, siis hakkab ta jällegi koeri ja kasse armastama, sest et armastama peab.

(“Elu ja armastus”, 1934)

Troonil oskab iga teine istuda,
aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja.

(näidend “Kuningal on külm”, 1936)

Naine on kuutõbine, kes kõnnib ka seal julgelt, kust mehe arukas samm tagasi kohkub.

(näidend “Juudit”, 1921)

Sest mis on vale? Tõde, mida veel ei mõisteta või mida enam ei usuta.

(näidend “Kuningal on külm”, 1936)

“Tere ka, üleaedne,” julges uus Vargamäe peremees vanale öelda, kes teda pika pilguga mõõtis.
“Mis su tere, va sitikas, kua maksab,” vastas Pearu.

(romaan “Tõde ja õigus”, I osa, 1926)