William Shakespeare

Sest nõnda teevad mesilasedki,
need olevused, keda loodus ise
head korda riigis seadis õpetama.
On kuningas neil, mitmed ülemused:
kes kohtunikuna neist kodus valvab,
kes kauplejana riskib võõrsile,
kes sõdurina, kelle relvaks nõel,
saab saaki suve sametpungadelt
ja rüüstevara rõõmsalt retkelt koju
toob kuninglikku telki vürsti ette.
See, täites vürstikohustusi, näeb
müürseppi lauldes laduvat kuldkatust,
lihtkodanikke sõtkuvat uut mett,
mõnd kehva päevatöölist tunglevat,
selg koormast küürus, kitsas väravas,
kalksilmset kohtuhärrat mõmisevat,
kui mõistab laisalt haigutava lese
ta kahvatuile timukaile.

(“Kuningas Henry Viies”, 1, 1598-1600)

Mida vähem kätt on tööle külge pandud, seda tundlikum ta on.

(“Hamlet”, 5, 1600-1601)

Ärge siin valetama hakake, see sobib üksnes kaupmeestele.

(“Talvemuinasjutt”, 4, 1610-1611)

Nüüd mingu muist mehi ja lammutagu Savoy loss; teised tõmmaku maha kohtukolleegiumid. Kõik maani maha!

(“Kuningas Henry Kuues”, 2. osa, 4, 1591)

Teid palun härdalt, et teie mõjuvõim kord seadust väänaks:
suur õigus olgu tähtsam väiksest veast.

(“Veneetsia Kaupmees”, 4, 1596-1597)

Kuid halastus on skeptrivõimust kõrgem,
ta troonib kuningate südames, on jumaluse enda tunnuseks:
siis maine võim on jumalale lähim,
kui õigust vürtsib arm.

(“Veneetsia Kaupmees”, 4, 1596-1597)