William Shakespeare

Ei kuld nii vargaid meelita kui ilu.

(“Nagu teile meeldib”, 1, 1598-1600)

Kes kaunis on, peab andma vastse võsu,
et iialgi ei hääbuks ilu roos.

(Sonetid, 1)

Mu sõber, aeg ei vananda su ilu.
Nii nagu esmalt nägid sind mu silmad,
sa püsid ikka: kolme talve vilu
on peletanud kolme suve ilmad,
kolm kevadet on närbund sügispruuniks.

(Sonetid, 104)

Eks ole ilu tühi, vilets hüüs,
vaid kaduv läik, mis kustub tuhmi kihti,
vaid lill, mis sureb, vaevalt õitserüüs,
vaid habras klaas, mis ruttu murdub tihti.

(“Kirglik palverändur”, 1599)

Sellesinase maailmakorra juures aus olla tähendab olla ainus väljavalitu kümne tuhande seast.

(“Hamlet”, 1601)

Uskuge, te panete lukku ukse omaenese vabaduse ees, kui varjate sõprade ees oma muresid.

(“Hamlet”, 1601)