William Shakespeare

Kui magusalt kuuvalgus kingul suigub!
Siin istugem. Las hiilib muusika
me kõrvadesse. Öö ja mahe vaikus
on veetleva harmoonia akordid.

(“Veneetsia kaupmees”, 1, 1596-1597)

Kui saaksin oma küüntega teie ilu lähedale,
siis lööksin oma kümme käsku teile näkku.

(“Kuningas Henry Teine”, 2. osa, 1, 1591)

Sa pole võidetud: veel ilu lipp
on purpurne su huulil ja su põsil,
veel heisatud seal pole surma plagu.

(“Romeo ja Julia”, 5, 1594-1595)

Pean saama vabaduse,
nii vaba voli nagu tuulel on,
et puhun, kuhu tahan.

(“Nagu teile meeldib”, 2, 1598-1600)

Ka armunu on hull,
sest mustlasnaist peab kauniks Helenaks.
Poeedi silm, täis peent ekstaasi, eksleb
maast taevasse ja taevast jälle maale.
Kui kujutlus tal aina vormib asju,
mis tundmatud on, siis poeedi sulg
loob kuju sellele eimiskile
ning annab eluaseme ja nime.

(“Suveöö unenägu”, 5, 1595-1596)

Tööks, mis on armas, tõuseme me vara
ja naudinguga pihta hakkame.

(“Antonius ja Kleopatra”, 4, 1606-1607)