William Shakespeare

Kui liigub jutt, et parimaid me seast
vead vormivad, et väike osa halba
teeb hulga paremaks.

(“Mõõt mõõdu vastu”, 5, 1604-1605)

Näe, kuidas kohtunik sõitleb kohtlast varast. Kuule, ütlen sulle kõrva sisse: vahetagu kohad, ja — kummast käest? — kumb on kohtunik, kumb varas?

(“Kuningas Lear”, 1604-1605)

Aga ikka meilt nõutakse siin vastust. Õpetatud
saab vaevalt kätte veretöö, kui juba
see pöördub leiutajat nuhtlema
ja rangelt ausa käega õiglus tõstab
me enda seatud mürgisegu-peekri
me oma suule.

(“Macbeth”, 1, 1605-1606)

Võin küllalt näiteid tuua vargusest.
On varas päike: kange tõmbejõuga
suurt merd ta röövib. Kuu on ilmne varas:
ta oma kaame helgi näppab päikselt.
Ka meri varas on: voog lahustab
kuu soola pisaraiks. Ja maa on varas,
sest kõike sünnitab ja toidab rammust,
mis jätteilt varastatud. Kõikjal vargus!

(“Timon Ateenast”, 4, 1607-1608)

Tööhigi oleks inimese närtsitanud, kui teda poleks toetanud eesmärk, mille poole ta püüab.

Kõrv ava kõigile, suu vähestele.