William Shakespeare

Iga ausa mehe riided on vargale parajad.

(“Mõõt mõõdu vastu”, 4, 1604-1605)

Võin küllalt näiteid tuua vargusest.
On varas päike: kange tõmbejõuga
suurt merd ta röövib. Kuu on ilmne varas:
ta oma kaame helgi näppab päikselt.
Ka meri varas on: voog lahustab
kuu soola pisaraiks. Ja maa on varas,
sest kõike sünnitab ja toidab rammust,
mis jätteilt varastatud. Kõikjal vargus!

(“Timon Ateenast”, 4, 1607-1608)

Armastus trööstib nagu päike pärast vihma.

Ei, istu, istu, nõbu Capuletti,
sest sul ja mul on tantsupäevad läbi.

(“Romeo ja Julia”, 1, 1594-1595)

Maailm on lava
ja mehed-naised kõik vaid näitlejad.
Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel
on elus palju osi; vaatusteks
on seitse eluiga...

(“Nagu teile meeldib”, 2, 1598-1600)

Seda naist
ei pane aastad närtsima, ei kolku
ta kestev vahelduvus harjumuses.
Muist naistest tüdib isu; tema heldus
vaid nälga õhutab.

(“Antonius ja Kleopatra”, 2, 1606-1611)