William Shakespeare

Iga ausa mehe riided on vargale parajad.

(“Mõõt mõõdu vastu”, 4, 1604-1605)

Võin küllalt näiteid tuua vargusest.
On varas päike: kange tõmbejõuga
suurt merd ta röövib. Kuu on ilmne varas:
ta oma kaame helgi näppab päikselt.
Ka meri varas on: voog lahustab
kuu soola pisaraiks. Ja maa on varas,
sest kõike sünnitab ja toidab rammust,
mis jätteilt varastatud. Kõikjal vargus!

(“Timon Ateenast”, 4, 1607-1608)

Armastus trööstib nagu päike pärast vihma.

Oo imet!
Kauneid olendeid kui palju!
Kui ilus inimkond on!
Hea uus ilma,
kus niisugune rahvas peal!

(“Torm”, 1, 1611-1612)

Kas pole teil niisked silmad, kuiv käsi, koltunud pale, valge habe, kuivetuv reis, kasvav kõht? Kas pole teil kähe hääl, raske hingamine, paks lott, kõhn naljameel? Ja kõik teie küljes vanadusest kängu jäämas? Ja teie tahate end ikka veel nimetada nooreks?

(“Kuningas Henry Neljas”, 2. osa, 1, 1591)

Seda naist
ei pane aastad närtsima, ei kolku
ta kestev vahelduvus harjumuses.
Muist naistest tüdib isu; tema heldus
vaid nälga õhutab.

(“Antonius ja Kleopatra”, 2, 1606-1611)