Sa tule, vali
mu terves kogus, lahuta end, kuni
kord teavas paljastab teo tegija.
(“Titus Andronicus”, 4, 1593-1594)
Leiuta, mõistus, kirjuta, sulg, sest ma võin täita terveid raamatuid.
(“Asjatu armuvaev”, 1, 1594-1595)
(“Asjatu armuvaev”, 4, 1594-1595)
Kuid kuldsel lool on kuulsust, mis ei kao,
kuldkaanedki sest saavad oma jao.
(“Romeo ja Julia”, 1, 1594-1595)
Sest hullumeelne, armunu, poeet —
kõik ainult kujutlusist koosnevadki.
(“Suveöö unenägu”, 5, 1595-1596)
Rebige ta lõhki tema halbade värsside pärast, tema halbade värsside pärast!
(“Julius Caesar”, 3, 1598-1600)
Kuid kuldsel lool on kuulsust, mis ei kao,
kuldkaanedki sest saavad oma jao.
(“Romeo ja Julia”, 1, 1594-1595)
Olla õnneliku välimusega on õnneasi, osata aga lugeda ja kirjutada on looduseand.
(“Palju kära ei millestki”, 3, 1598-1600)
See just ongi ehtne võlts värssgalopp. Milleks lasete end sellega nakatada?
(“Nagu teile meeldib”, 3, 1598-1600)