Vahtkonnal vadistada ja ladrata on ülimal määral väljakannatamatu ega tohi seda sallida.
(“Palju kära ei millestki”, 3, 1598-1600)
(“Palju kära ei millestki”, 3, 1598-1600)
Murdvargus puhtal kujul, nagu on iial sellega hakkama saadud.
(“Palju kära ei millestki”, 4, 1598-1600)
Kõik halb, mida inimene teeb, jääb alles.
(“Aforismide raudvara”, 2007)
Mõrv, mis ikka ilgem
on kõigest muust, kuid see on kõige ilgem
ja võõrikum ja loomuvastasem.
(“Hamlet”, 1, 1600-1601)
Mu kõne torgaku, ent mitte oda!
(“Hamlet”, 3, 1600-1601)
Mu süü on jälk, ta lehkab taevani,
tal lasub iidseim kõigist needustest —
oo vennatapp!
(“Hamlet”, 3, 1600-1601)
Kas saab siis andeks see, kes püsib patus?
(“Hamlet”, 3, 1600-1601)
(“Mõõt mõõdu vastu”, 2, 1604-1605)
Iga ausa mehe riided on vargale parajad.
(“Mõõt mõõdu vastu”, 4, 1604-1605)