William Shakespeare

Kui seda mängitakse praegu laval, mõistaksin selle hukka kui uskumatu väljamõeldise.

(“Kaheteistkümnes öö”, 1, 1598-1600)

Ma elu lõpmatumast raamatust
võin saladusi pisut lugeda.

(“Antonius ja Kleopatra”, 1, 1606-1607)

See on üks vägagi eriskummaline töö, proua käskijanna, kui see vaid tehtud saaks!

(“Tõrksa taltsutus”, 1, 1593-1594)

Kas sel mehel puudub arusaamine oma tegevusest, et ta hauda kaevates laulab?

(“Hamlet”, 5, 1600-1601)

Nüüd mingu muist mehi ja lammutagu Savoy loss; teised tõmmaku maha kohtukolleegiumid. Kõik maani maha!

(“Kuningas Henry Kuues”, 2. osa, 4, 1591)

Kuid halastus on skeptrivõimust kõrgem,
ta troonib kuningate südames, on jumaluse enda tunnuseks:
siis maine võim on jumalale lähim,
kui õigust vürtsib arm.

(“Veneetsia Kaupmees”, 4, 1596-1597)