William Shakespeare

Nii nagu teatris inimeste silmad,
kui lahkub lavalt vilund näitleja,
vaid loiult pöörduvad uustulnukale,
sest igavana neile näib ta vadin.

(“Kuningas Richard Teine”, 2. osa, 5, 1595-1596)

Muusika jaoks on mul päris kenake kõrv. Laske kuulda trummi ja vilet.

(“Suveöö unenägu”, 4, 1595-1596)

Kui magusalt kuuvalgus kingul suigub!
Siin istugem. Las hiilib muusika
me kõrvadesse. Öö ja mahe vaikus
on veetleva harmoonia akordid.

(“Veneetsia kaupmees”, 1, 1596-1597)

See, kelles pole endas muusikat,
kes helide harmooniat ei hardu,
vaid reetjaks kõlbab, sepitsejaks, röövliks, ta vaimulaad on sünge
nagu öö,
ta tunded mustad on kui Erebus.
Ei uskuda või säärast!

(“Veneetsia kaupmees”, 5, 1596-1597)

Kui muusika on armu toit, ta kestku,
et saaksin liigagi, ning küllastusest
jääks isu põdema ja nõnda sureks...
Taas sama viis! Jäi soiku ta kadents,
oo, tungis kõrva ta kui magus hingus,
mis õhkub kannikesepeenra koha,
kust lõhnu viib ja toob.

(“Kaheteistkümnes öö”, 1, 1598-1600)

See näidend, nagu ma mäletan, ei meeldinud hulgale, see oli lihtrahvale kaaviar.

(“Hamlet”, 2, 1600-1601)