Jeanette Winterson

Ma olin õnnelik, kuid õnn on täiskasvanute sõna. Lapse käest ei pea õnne kohta küsima, seda on näha. Nad kas on õnnelikud või ei ole. Täiskasvanud kõnelevad õnnelik-olemisest, sest enamasti nad pole seda. Õnnest rääkimine aga on nagu tuule püüdmine. Palju lihtsam on sel lasta endasse valguda.

(“Kirg”, 1987)

Ema armastas isa, sest isa näitas talle teda ennast.

(“Taak”, 2005)

Mineviku ja tuleviku tõmme on nii tugev, et see hävitab oleviku.

(“Taak”, 2005)

Mu süda on nelja kojaga lihas.
See lööb 101 000 korda päevas, pumpab 8 pinti verd mu kehas ringi. Teadus võib sellest mööda vaadata, aga mina mitte. Ma küll ütlen, et annan selle sulle, kuid ei tee seda ealeski.

(“Tuletornipidamine”, 2004)

Mõned inimesed ütlevad, et tõelised asjad on olemas, teised ütlevad, et kõiksugu asju saab tõestada.

(“Apelsinid pole ainsad viljad”, 1985)

Katse muuta midagi, millest sa aru ei saa, on puhas kurjuse väljendus.

(“Apelsinid pole ainsad viljad”, 1985)