Kirjandus
Artur Adson (1889-1977)
eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist
See raamat — kui ma ütskõrd ärä koole —jääp minust pallu kavvemb elämä.
John Morley, Blackburni 1. vikont Morley (1838-1923)
inglise poliitik
Kirjandus on kõige peibutavam, petlikum ja ohtlikum elukutse.
(“Burke”, 1879)
Vladimir Nabokov (1899-1977)
vene päritolu ameerika kirjanik ja kriitik
Nagu kõik surelikud, tunnetab ka romaanikirjanik end kodusemalt tänase päeva pinnal kui mineviku mülkas.
(“Strong Opinions”, 1973)
John Boyle O'Reilly (1844-1890)
iiri kirjanik
Võid nende hingi samas veskis jahvatadaneid kokku köita kätt- ja südantpidi,läeb vikerkaarde luuletaja rada,ta venna jalg käib adra ligi.
(“The Rainbow's Treasure”)
Piibel
Suurel raamatute tegemisel pole lõppu ja suur agarus väsitab ihu.
(Koguja, 12:12)
Alexander Pope (1688-1744)
inglise luuletaja
On mõned huumori ja värssidega katsetanud,seejärel teinud kriitikat ja lollustega lõpetanud.
(“Essay on Criticism”, 1711)
Sydney Smith (1771-1845)
inglise vaimulik
Pakkusin [“Edinburgh'i”] retsensioonile motoks: Tenui musam meditamur avena — “Arendame kirjandust peotäie kaeratangu peal.”
(Teosed)
Robert Southey (1774-1843)
Kirjanduse tõeline austaja pole iial liiga nõudlik.
(“The Doctor, etc”, 1834-1837)
Oscar Wilde (1854-1900)
Liikumine — see silmaga nähtavate kunstide alatine komistuskivi — leiab tõelist kajastamist üksnes kirjanduses. Vaid kirjandus on võimeline edasi andma keha väledust ja hinges pulbitsevat mässu.
(“Intentions: The Critic as Artist”, 1891)
Gustav Janouch (1968-)
tšehhi kirjanik
Kirjandus on retk tõe leidmiseks.
Lionel Trilling (1905-1975)
juudi päritolu ameerika kirjanduskriitik ja kirjanik
Kirjanduse otstarve läbi kõikide oma teisenemiste on olnud teadvustada meile meie mina erilisust ning mina autoriteeti selle võitluses oma ühiskonna ja kultuuriga. Kirjandus on selles mõttes õõnestav.
Iga uusaja kirjandusajaloolane võtab peaaegu enesestmõistetavana vastalist intentsiooni, tegelikult õõnestavat intentsiooni, mis uusaja kirjandusele omane on: ta adub selle selget otstarvet päästa lugeja lahti mõtte- ja tundeharjumustest, mida suurem kultuur peale surub, anda talle alus ja lähtepunkt, millest otsustada kultuuri üle, mis lugejat ennast telitab, ja seda hukka mõista, võib-olla revideerida.