eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist
Aga kurvim päev meie Stokholmis elamise paarist kuust oli siis, kui Teine maailmasõda lõppes, s.o 7. mail 1945, ja kui Stokholm sel puhul hullusti juubeldas. Vaatasime seda hõiskamist ja tralli pealt Regeringsgatani kõrgelt viaduktilt alla Kungsgatanile. Noorsugu liikus mööda tänavat suurtes troppides ja seistes veoautodel. Lehvitati Rootsi, Taani ja Norra lippe. Ja kisas see noorus ning laskis end minna — see oli n e n d e panus lõppenud maailmasõja kohustustesse ja koledustesse. [—] Meie vaatasime seda karnevalitaolist lõbutsemist pealt sõnatult ja vaikides, sest meie maale see päev rahu ei toonud. Seal, kolmsada kilomeetrit ida pool, valitses surnuaia rahu.
(“Lahkumine”, 1951)
Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. [—] Ometi ei ole see väikekodanlus kõigile ta vigadele vaatamata iganeski teostanud selliseid vägivallaakte ega veerema pannud sääraseid hävituslaineid, nagu seda on teinud ta sõimajad maailmaparandajate leerist vabaduse, vendluse ja võrdsuse lipukirja all.
(“Väikelinna moosekant”, 1946)
See raamat — kui ma ütskõrd ärä koole —jääp minust pallu kavvemb elämä.
