Tsitaadid teemal kirjandus

Igasuguse kirjatöö juures on kolm kõige tähtsamat asja: kujutlusvõime, kujutlusvõime ja kujutlusvõime.

(“The Devil's Dictionary”, 1906)

Puu varjus, kaasas leivapäts
ja veinipudel, raamat värssidega
ja sina, laulmas minu kõrval rohtund aias,
mil nimeks Paradiis.

(“The Rubaiyat of Omar Khayyam”, 1859)

[Tundmatule kriitikule] Sa kohitsetud sulesepp; lihunik, kes kättpidi ortograafia soolikates sobrab; eblakas häälduseväänaja; teeseldud rõhuasetuse pigitünn; sobimatuid lauseid kokkuklopsiv puusepp; helirõhu kriuksuv väärkõla; kupeldaja; lauseõpetuse maal vaevu võllast pääsenu; tegumoodide ja aegade raipesööja; väikelastele jagatava õpetuse mõrtsukast ämmaemand; sa ignis fatuus; nürimeelse harimatuse eksisammude suunaja, nõmeduse nukuteatri hapu heeringas.

Raamatud pole surnud asjad, nad kannavad endas autori hingega võrdset elujõudu ja energiat; looja ainulaadne vaimsus ja mõjuvõim säilivad tema loomingus nagu arstirohi pudelis.

(“Areopagitica”, 1644)

Kui võtan kätte raamatu, mida olen varem lugenud (soovitatavalt juba mitu korda), siis tean, mida oodata. Rahuldus ei vähene sisu etteaimamisest.

(“The Plain Speaker: On Reading Old Books”, 1862)

Räägime kõik Shakespeare'i keelt, võrdleme tema võrdlustega ja kirjeldame tema kirjeldusi kasutades.

(“Mansfield Park”, 1814)