Tsitaadid teemal surm

Kes kõrva kallab pirinaid?
“Nüüd, surres, kas näib maailm sulle
kui hädaorg täis pisaraid?”
Ei, auväärt isa, mitte mulle!

(“Confessions”)

Surm imes sinust hingeõhu mee, kuid pole jagu saanud veel su ilust.

(“Noorkuu”, 2006)

Surm! Vaese mehe armas sõber,
sa kalleim kaimudest!
Kui olen vana, ihu nõder,
mul rõõm on puhkusest!
Kel rikkust, vara, kardab sind —
nad troonilt kisud maha;
Ent kerge surres selle rind,
kel taskus puudub raha.

(“Man Was Made to Mourn”, 1786)

Mõnus suremine on üsna kulukas.

(Märkmikud, c. 1890)

Jumalaga! Ning kui igavesti,
siis ikka igavesti jumalaga.

(“Ela hästi”)

Püha Peetrus istub paradiisi väravas,
tal võtmed roostes, tuhmunud on lukk:
on vähe kadunukesi käind sisse palumas.

(“The Visions of Judgement”)