Tsitaadid teemal surm

Kõik teavad, et surm on möödapääsmatu, aga et ta on veel kaugel, siis keegi temast ei mõtle.

(“Kõik need aforismid”, 2008)

Kahjuks ei suuda ma ette kujutada Jumalat, kes tasustab ja karistab omaenda loomingut ning kelle põhimõtted on sügavalt inimlikud — Jumalat, kes on ise inimliku nõrkuse peegeldus. Samuti keeldun uskumast, justkui suudaks inimene jätkata oma eksistensi ka pärast füüsilise keha surma, mis sest, et nõrgemad meie seast armastavad oma rumalas egoismis seda mõtet tõesena hellitada.

(Ajalehes “The New York Times”, 19. aprill 1955)

Nüüd kavatsen ma kirjutada armastusest. Tead ju küll, sellest asjast, milleks alati on vaja kaht, aga kust üks alati lahkub. Mitte nii nagu vanasti, täielikult kinnimakstud piletiga Ameerikasse, vaid ühe hoopis raskemini tõlgendatava piletiga. Surmatunnistusega.

(“Sina maga, mina pesen nõud”, 2004)

Suremine
on kunst nagu kõik muugi.
Mul tuleb see haruldaselt hästi välja.

(Luuletus “Lady Lazarus”, 1962)

Kas me tegelikult ka tahame elu ajal surnud olla?

(“Päikeseküla”, 2010)

Ta teadis, et kõik on veel ees. Kuid mitte iial ei teadnud keegi, mis on veel ees.

(“Kuum. Lugu noorest armastusest”, 1990)