Tsitaadid teemal surm

Ma kirjutan samal põhjusel miks hingan — kui ma seda ei teeks ma sureks.

Võid valada pisaraid kurvastusest, et ta on lahkunud,
või naeratada, rõõmustades selle üle, et ta üldse elas.

(“She Is Gone”, valitud Suurbritannia kuninganna Elizabeth II ema matusetseremoonia sissejuhatuseks, 9. aprill 2002)

On öö ja päev, mu sõber, mõlemad on kaunid; päike, kuu ja tähed, mu sõber, samuti kaunid; kaunis on ka tuul, mis nõmmel puhub. Elu on nii armas, mu sõber; kes tahaks surra?

(“Lavengro”, 1851)

Surm imes sinust hingeõhu mee, kuid pole jagu saanud veel su ilust.

(“Noorkuu”, 2006)

Pärast põgusat und ärkame igavesse ellu,
ja surma ei ole enam; Sa sured, Surm.

(“Holy Sonnets”)

Mu tervis on hea, olen rahul kõigega, mis minu ümber on, ent võin sellegipoolest kinnitada, et olen valmis kõik maha jätma juba sel aastal, selsamal päeval ja tunnil.

(Kiri, 1816)