Tsitaadid teemal surm

Nii surm kui ka sünd on loomulikud, aga väetile vastsündinule on vaevalised nii üks kui teine.

(Essee “Of Death”)

Iga kord kui mõni laps ütleb: “Ma ei usu haldjatesse”, kukub kusagil väike haldjas surnult maha.

(“Peeter Paan”, 1911)

Nüüd algab müsteerium.

(Viimased sõnad, 1887)

Vea oma vanker ja ader üle surnute luude.

(“The marriage of Heaven and Hell: Proverbs of Hell”, c. 1790-1793)

Kummaline on elada surmale nii lähedal. Teed plaane, siis aga seisatad ja mõtled: “Võib-olla mind siis enam polegi” ... Ma armastan elada.

(100. sünnipäeva eel)

Peatusin viivuks seal, leebe taeva all, vaatasin kanarbiku ja kellukate ümber lendlevaid ööliblikaid, kuulasin, kuidas pehme tuul sahises rohukõrtes, ning tol hetkel tundus mulle kujuteldamatu, et selle vaikse maa põues võiks miski häirida kellegi igavest und.

(“Vihurimäe”, 1874)