Virginia Woolf

Tajudes seda paratamatult isegi, kandis ta ilu tõrvikuna endaga kõikjal kaasas; tõrvik valgustas silmapilk iga tuba, millesse ta astus; ning ükskõik kuidas ta seda kui tülikat kohustust varjata või vähendada püüdis, oli tema ilu silmanähtav.

(“Tuletorni juurde”, 1927)

Üheainsa mulje, peamiselt hea mulje (sest lihtsus tundub olevat voorus), jätavad need inimesed, kes keskvoolus tasakaalu hoiavad.

(“Lained”, 1931)

Samas on mul seistes ja rongiaknast välja vaadates veidralt kindel tunne, et oma tohutu õnne tõttu (olen kihlatud) olen ma saanud osaks sellest kiirusest, sellest linnale heidetud viskerelvast. Mind on tuimalt sallivaks ja vaguraks tehtud.

(“Lained”, 1931)

Kui ma suren, jääb minust vaid kapitäis vanu rõivaid.

(“Lained”, 1931)

Pole mingit kahtlust, mõtlesin ma ajalehte eemale lükates, et meie närune elu, näotu nagu see on, saab hunnituks ja omandab mõtte ainult armastuse silme all.

(“Lained”, 1931)

Hoopis parem on vaikus: kohvitass, laud. Hoopis parem on istuda omaette nagu üksik merelind, kes tiibu lehvitab. Las ma istun siin, ümber pelgad asjad, kohvitass, nuga, kahvel, asjad iseeneses, ja olen mina ise. Ärge tulge mind tüütama vihjetega, et on aeg pood kinni panna ja minna. Annaksin meeleldi kogu oma raha, et te mind ei häiriks, vaid laseksite mind üha üksi istuda ja vait olla.

(“Lained”, 1931)