Tsitaadid teemal surm

“Rannarahvas saab surra vaid mõõna ajal,” seletas härra Peggotty. “Sündida ei saa nad enne, kui vesi on juba üsna kõrgel, kõige parem sündimise aeg on tõus. Mõõnaga minnakse teise ilma.”

(“David Copperfield”, 1849-1850)

Pärast põgusat und ärkame igavesse ellu,
ja surma ei ole enam; Sa sured, Surm.

(“Holy Sonnets”)

Su armsam viimast korda hingab,
tal väsind süda, Kirg on sõnatu,
Usk põlvili ta voodi ette langeb,
ja Süütus silmad sulgeb hääletult.
Vaid Sina, kõik kui loobunud on juba
tal surma väraval võid anda eluluba.

(Sonetid, 61)

Nüüd teen ma ühe pisikese pausi.

(Viimased sõnad)

Surmal on elu väljalaskmiseks tuhat ust.
Ühe neist leian mina.

(“A Very Woman”, c. 1625)

Surm ei üllata tarka inimest, too on alati valmis lahkuma.

(Valmid: “La Mort et le Mourant”, 1671)