Tsitaadid teemal kurbus

Kas sinugi laubal on kurvastuse kurrud?
Arvasin, et murdjasüda ei oska mures olla...
Küllap oli sinugi õitsemisi, mis ei õigustanud, ja kirgi, mis kustusid kohe või jäid kiratsema. Armuheitmatud on nende armid.

(Luuletus “Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale”)

Kurbus on need pildid, mida ei saa näha, kuid mida sellest hoolimata tuleb hinges hoida.

(“Dina raamat”, 1997)

Kuidas te võite olla millegi pärast õnnetud? Ma ei saa aru. Elu on nii lühike.

Minul, kes ma pole kunagi kedagi tahtlikult kurvastanud, ei kõlba kurvastada iseennast.

(“Aforismide raudvara”, 2007)

Tõelist kurbust kogenud inimesed on harva kurvameelsed.

(“Endymion”, 1880)

Kui ma tajun, et ta on läinud, võibolla igaveseks, siis avaneb mu all suur tühjus ja ma tunnen, kuidas ma kukun, kukun, kukun sügavasse musta põhjatusse. Ja see on hullem kui pisarad ja sügavam kui kahetsus või valu või kurbus, see on kuristik, kuhu heideti Saatan. Seal puudub tee väljaronimiseks, pole ühtegi valguskiirt ega inimhäält ega ühtegi inimkätt, mida puudutada.

(“Vähi pöörijoon”, 1934)