Fjodor Dostojevski

Inimene ei sünni õnne jaoks. Inimene teenib oma õnne ära, ja seda alati kannatamise hinnaga.

Piiratud „harilikule“ inimesele pole näiteks miski kergem kui pidada end ebaharilikuks ja omapäraseks inimeseks ning tunda ennast selles rollis kõhklematult hästi.

(“Idioot”, 1868)

Kui usku surmajärgsesse ellu ei ole, siis on «kõik lubatud».

(“Vennad Karamazovid”, 1879-1880)