Kristo Kiviorg

Nädalavahetus oli minu jaoks kui väike saareke keset tormist merd, kuhu sai mõneks ajaks randuda, lõket teha, tantsida, et siis taas paati hüpata ning merele minna, et lainete ja teiste paadimeestega hambad ristis võidu ajada.

(“Päikeseküla”, 2010)

Me oleme see, mida näeme teistes inimestes.

(“Päikeseküla”, 2010)

Ainuüksi teadmine, et sa võid oma peas toimuvat valitseda, annab tohutult energiat ning enesekindlust.

(“Päikeseküla”, 2010)

Inimesed, kes oma energiat niisama laiali ei pillu, on energilised.

(“Päikeseküla”, 2010)

Mõte kui selline on ajatuse üks printsiipidest — ta ei vanane, küll aga omandab mõtte sisu aja jooksul sinu jaoks teistsuguse tähenduse.

(“Päikeseküla”, 2010)

Selleks et õnne leida, pole vaja kaugele minna. Ta on lähedal, on seda kogu aeg olnud.

(“Päikeseküla”, 2010)