Tsitaadid teemal luule

Luule on parimate ja õnnelikemate inimeste parimate ja õnnelikemate hetkede ülestähendus.

(“A Defence of Poetry”, 1821)

On luulekohtus kaalukausid õhus:
seal tõde vaetaks kullaga
ja maiusrooga kiidukõrnetega.

(“The Dunciad”, 1728)

Luule, mis ei tule tuulest
ega kuku käisest ka...
Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda pead sa ilmutama
hoolimata enesest.

Maailma loomislugu on suur vale, kuid ühtlasi on see ka suur luule; ja kuue tuhande aastane üsk tundub palju soojem kui see, mis ulatub üle kahe tuhande miljoni aasta.

(“Prantsuse leitnandi tüdruk”, 1969)

Ainus, mida nõutakse sellelt, kes on sulepea kätte võtnud ja paberilehe kohale kummardunud, on see, et ta rivistaks suure hulga oma hinges laialipillatud lukuauke ühte ritta sellisel moel, et läbi nende langeks äkki paberilehele päikesekiir.

(“Tšapajev ja Pustota”, 1996)