Tsitaadid teemal luule

Poeet ja unistaja käivad eri teid
neis näha võime suisa vastandeid:
üks maailma valu vaigistada püüab
ent teine aiva meelehärmi külvab.

(“The Fall of Hyperion”, 1820)

Jääb leidmata see luule,
mil võrdset oleks puule.

(Luuletus “Trees”, 1913)

Teatud juhtudel kannatab proosa välja päris suurtes kogustes luulet, samas kui luule vajub kokku ja lämbub isegi mõõduka hulga proosa raskuse all.

(“Imaginary Conversations”, 1824)

Riim pole midagi niisugust, milleta poeem või luuletus ei saaks hakkama, ka pole see suurem asi kaunistus. Pigem võiks seda nimetada barbaarse ajastu leiutiseks, mille abil panna viletsad read paremini lonkama.

(“The Verse”. Eessõna teosele “Kadunud paradiis”, 1668)

Poeet on hilisööni loomevaevas,
ei sõba silmale saa, lugejale une laenab.

(“The Dunciad”, 1728)

See kütkestavalt kiivakiskuv lõim
on hullund proosa, mitte luulepõim.

(“The Dunciad”, 1728)