Luule on tugevate tunnete iseeneslik tulv; vaikne meenutus on selle läte: meenutatav tunne küpseb mõtteis seni, kuni hingerahu viimaks kaob ning tekib uus, algselt mõtteaineiks olnud tundele sarnane tunne, mis vallutab meeled.
(“Lyrical Ballads”, eessõna, 1800)