vene kirjanik
Ainus, mida nõutakse sellelt, kes on sulepea kätte võtnud ja paberilehe kohale kummardunud, on see, et ta rivistaks suure hulga oma hinges laialipillatud lukuauke ühte ritta sellisel moel, et läbi nende langeks äkki paberilehele päikesekiir.
(“Tšapajev ja Pustota”, 1996)
