Paulo Coelho

Mõned raamatud panevad meid unistama, mõned toovad maa peale tagasi, kuid keegi ei saa põgeneda selle eest, mis on kirjaniku jaoks kõige olulisem: olla oma kirjutamises aus.

(“Üksteist minutit”, 2003)

Mõned sünnivad siia ilma, et elule üksi vastu astuda. See pole hea ega halb, see on lihtsalt elu.

(“Üksteist minutit”, 2003)

Kaotusest me õpime, aga põgenemisega näitame ainult, et vaenlane on võitnud.

(“Palverännak: Maagi päevik”, 1987)

Mida õnnelikum on inimesel võimalik olla, seda õnnetum ta on.

(“Veronika otsustab surra”, 1998)

Kuigi ta oli elu jooksul kogenud palju armastust, hellust ja kaitset, jäi sellest kõigest midagi puudu, mis oleks armastuse muutnud õnnistuseks: ta oleks pidanud hullumeelsem olema.

(“Veronika otsustab surra”, 1998)

Suurema osa oma emotsioonidest asendab inimolevus hirmuga.

(“Veronika otsustab surra”, 1998)