brasiilia lüürik ja romaanikirjanik
See, kes Oma Loo järgi elab, oskab kõike, mida vaja. Ainult üks asi muudab unistuse võimatuks: hirm ebaõnnestumise ees.
(“Alkeemik”, 1988)
Armastus ei lahuta inimest kunagi tema Oma Loost.
Tõelised sõbrad on me kõrval siis, kui meil midagi korda läheb. Nad toetavad meid, rõõmustavad meie võitude üle. Valesõbrad on need, kes ainult siis, kui on raske, ilmuvad kohale, kurb nägu peas, “solidaarsusest”, kuid tegelikult pakub meie kannatus neile oma õnnetus elus vaid lohutust.
(“Zahir”, 2005)
Viha jõud ei vii sind kusagile, kuid andestuse jõud, mis ilmneb armastuse kaudu, suudab su elu positiivses suunas muuta.
Kirjutamine on üks üksildasemaid tegevusi maailmas. Kord kahe aasta järel istun ma arvuti taha, vaatan oma hinge tundmatut merd ja näen, et seal on paar saart — mõtted, mis on arenenud ning valmis, et neid lähemalt uurida. Siis võtan oma paadi — mille nimi on Sõna — ning otsustan sõuda saareni, mis asub kõige lähemal.
Olen üks oma raamatute lugejaist. Need näitavad mulle midagi, mida juba teadsin, kuid millest polnud teadlik.
Kui kannatus kord juba olemas on, tuleks ta vastu võtta, sest ainult teeseldes, et teda pole, kannatus ära ei lähe. Ja kui rõõm kord juba olemas on, tuleks ka tema vastu võtta, kuigi kardad, et ühel päeval ta lõppeb.
Ainus võimalus kannatust vältida, on armastamisest keelduda.
Ainult kerjused ei teeskle õnnelik-olemist — vastupidi, nad teesklevad, et on kurvad.
Kui ma tahaksin edasi anda ühte sõnumit, siis kirjutaksin ühe lause, mitte raamatu.
Igal inimesel on õigus oma ülesandes kahelda ja see mõnikord hüljata, ainus, mida ei tohi, on see unustada.
(“Viies mägi”, 1996)
Laps võib täiskasvanule õpetada kolme asja: olla ilma igasuguse põhjusetta õnnelik, olla koguaeg mingi asjaga ametis ja osata — kõigest jõust — nõuda seda, mida tahad.
