Tsitaadid teemal patt

Kui Eeva poleks õuna söönud, mida põnevat oleks siis nende miljardite aastate jooksul juhtunud?

(“Veronika otsustab surra”, 1998)

Tunnista oma patud Issandale ja sulle andestatakse; tunnista oma patud inimesele ja sinu üle hakatakse naerma.

Kaos, millesse ta ind end kutsus, oli külm ükskõikne enesetundmine. Mitte ainu-, vaid paljukordselt oli ta teinud surmapattu, ja teadis, et kuigi seisab juba esimese patuga igavese hukatuse ohus, korrutab iga järgnev patt süüd ja karistust aina juurde. Tema päevad ja ööd ja mõtted ei toonud mingit lunastust, sest enam ei kastnud ta hinge pühitseva jumalaarmu lätted.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Sest kõik, kes ilma käsuta on pattu teinud, lähevad ka hukka ilma käsuta; ja kõik, kes käsu all on pattu teinud, nende üle mõistetakse ka kohut käsu järele.

(Pauluse kiri roomlastele 2:12)

Igal inimliigil on omad tunnused, oma signatuur, igaühel neist on omad voorused ja pahed, igaühel oma surmapatt.

(“Stepihunt”, 1927)

Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!

(Pauluse kiri roomlastele 6:23)