Paulo Coelho

Kui sa elad, siis elab Jumal koos sinuga. Kui sa keeldud oma riske enda kanda võtmast, siis läheb Ta tagasi kaugele taevasse ja muutub filosoofilise spekulatsiooni objektiks.

(“Veronika otsustab surra”, 1998)

Sest sel samal hetkel, kui meie asume armastust otsima, hakkab tema meile vastu tulema. Ja päästab meid.

(“Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, 1994)

Niisiis, kui me lepime tõsiasjaga, et Jumal on loonud meid õnnelikuks, tuleb meil endale tunnistada, et kõik, mis tekitab meis kurbust ja meeleheidet, on meie endi süü.

(“Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, 1994)

Kui lubada midagi, mida veel pole, kaob teil soov seda saada.

(“Alkeemik”, 1988)

Planeet oli, on ja jääb alati tugevamaks kui meie. Me ei saa seda hävitada; kui teatud piiri ületame, siis ta kõrvaldab meid lõplikult oma pinnalt ja eksisteerib üksi edasi. Miks me ei räägi ikka veel sellest, et „kuidas mitte lasta planeedil meid hävitada?“

(“Võitja on üksi”, 2008)

Oleksin võinud. Ealeski ei mõista me nende sõnade tõelist tähendust. Sest Pidevalt on meie elus asju, mis oleksid võinud juhtuda, aga ei juhtunud.

(“Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, 1994)