Alessandro Baricco

“See on linnupuur.”
“Linnupuur?”
“Jah.”
“Ja milleks seda vaja on?”
“Sa täidad puuri tohutu hulga lindudega. Ühel päeval, kui miski sind väga õnnelikuks teeb, avad sa puuri uksed ja vaatad, kuidas nad ära lendavad.”

(“Siid”)

Tõeliselt päästetud on vaid see, kes pole iial hädaohus olnud.

(“Ookean meri”, 1993)

Ta ütleb, et kellelegi kirjutamine on ainus moodus kedagi oodata, ilma et ise seejuures haiget saaks.

(“Ookean meri”, 1993)

Kui armastad kedagi, kes sind armastab, siis ära kunagi paljasta ta unistusi. Sest suurim ja meeletum neist oled sina.

(“See lugu”, 2005)

Ta selgitas, et keegi ei pea arvama, et on üksi, sest igaühes elab edasi nende veri, kes talle elu on andnud — see aga ulatub tagasi aegade hämarusse.

(“See lugu”, 2005)

Ja seda öeldes ei vaadanud ta mulle otsa. Sest tal oli vastik mu peale vaadata. Keegi ei tahtnud vaadata, kas mõistate?, nad tahtsid sõda võita, aga nad ei tahtnud sõjale näkku vaadata.

(“See lugu”, 2005)