Oliver Goldsmith

Ta laval nii lihtne ja loomulik oli
ja näitles vaid siis, kui alla sealt tuli.

(“Retaliation”, 1774)

Armastan kõike, mis on vana: vanu sõpru, vanu aegu, vanu kombeid, vanu raamatuid, vana veini.

(“She Stoops to Conquer”, 1773)

Siin Reynoldsi põrm, ja tõde on kole:
järeltulijat väärilist talle veel pole.
Ta võrratu sulg oli võitmatu, terav,
kombed nii leebed ja laitmatult kenad.

(“Retaliation”, 1774)

See on Vabadusesaal, härrased.

(“She Stoops to Conquer”, 1773)

Au kahaneb, kus äri kaua võimutseb.

(“The Traveller”, 1764)

Ma... selgitasin talle, et raamatud on õnnetutele õrnad ja kaastundlikud kaaslased, ning kui need ka ei suuda elu meile nauditavaks muuta, aitavad nad ometi seda välja kannatada.

(“Wakefieldi kirikuõpetaja”, 1766)