Tsitaadid teemal inimese eluiga

Kas pole teil niisked silmad, kuiv käsi, koltunud pale, valge habe, kuivetuv reis, kasvav kõht? Kas pole teil kähe hääl, raske hingamine, paks lott, kõhn naljameel? Ja kõik teie küljes vanadusest kängu jäämas? Ja teie tahate end ikka veel nimetada nooreks?

(“Kuningas Henry Neljas”, 2. osa, 1, 1591)

Murekurruta kulm on lapsel,
silmis imede ulm!

(“Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi”, 1872)

Noored peavad vanu rumalaks; vanad teavad, et noored on rumalad.

(“All Fool 5”, 1605)

Oleks hea, kui kümnenda ja kahekümne kolmanda eluaasta vahel vanust polekski, või et noored magaksid selle aja maha, sest selle vahe sees pole muud kui üks tüdrukute käima peale aitamine, vanematele inimestele vastuhakkamine, vargus, kemplemine...

(“Talvemuinasjutt”, 3, 1610-1611)

Vanadus, sind jälestan, noorus, sind ma imetlen.

(“Kirglik palverändur”, 1599)

Vähesed oskavad väärikalt vananeda.

(“The Spectator”, 1711)