Tsitaadid teemal inimese eluiga

Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetimale lapsele.

(Pauluse esimene kiri korintlastele 13:11)

Tehke aga tehke; noorte tarkus käib ju vanadest üle.

(“Vanad ja noored”, 1903)

Vanemaks saades hakkame teravamalt tunnetama aja väärtust. Tõepoolest näib, nagu kaotaks kõik muu tähtsuse ja selles mõttes muutume tõelisteks ihnuskoideks.

(“On the Feeling of Immortality in Youth”, 1827)

Naiseks ei sünnita, vaid saadakse.

(“Teine sugupool”, 1949)

Vana viiul võtab veel mitu head viisi üles.

(“The Way of All Flesh”, 1903)

Mu seitsmekümnest eluaastast
kakskümmend tagasi ei tule eal.
Kakskümmend talve maha arvan,
viiskümmend järele jääb vaid, ma tean.
Viiskümmend kevadet on mulle vähe,
et imetleda õisi, sestap lähen
ja vaatan kirsi krooni lumist,
et meenutada ilu suvist.

(“A Shropshire Lad”, 1896)