Tsitaadid teemal inimese eluiga

Olen alati soovinud olla vana ja öelda, et lugesin seda viimati viisteist aastat tagasi.

(“His Toy, His Dream, His Rest”, 1968)

Võin vanduda, et see naine pole enam esimeses nooruses; kolmkümmend on ta kindlasti, kui mitte rohkem.

(“Polite Conversations”, u 1738)

Kui arvad, et su lapsepisarad kuivasid piparkoogitükki nähes ning ploomikook aitas üle saada valusast lahkumisest ema ja õdedega;  oo mu sõber, mu vend, ära usalda liialt oma õrnu tundeid.

(“Edevuse laat”, 1847-1848)

Seda naist
ei pane aastad närtsima, ei kolku
ta kestev vahelduvus harjumuses.
Muist naistest tüdib isu; tema heldus
vaid nälga õhutab.

(“Antonius ja Kleopatra”, 2, 1606-1611)

Vaata last, kes rõõmsal loomusunnil
kõristiga mängib, kõrsi püüab kinni;
noorukit ju köidab keerulisem vigur,
valjuhäälsem küll, ent sama tühi sisult;
sallid, sukapaelad, kuld on keskea lelud,
helmed, palveraamat — viimne lõbu elus;
rahul, nagu ikka, iga kanniga,
mäng kui läbi, väsinult jääb magama.

(“Essee inimesest”, 1732-1734)

Oli kord väike tüdruk
Kel laubal väike kihar
täpselt keskel otsmikul;
ta oli hea,
väga, väga hea.
Ka väga halb võis ta olla vahel.

(“There was a Little Girl”)