Tsitaadid teemal inimene

Sa kastad oma lille, et ta kauemini õitseks, miks ei kasta sa oma rõõmu ja armastust, et ta ei närtsiks juba järgmisel päeval? Miks oled avanud kõik oma südame uksed, et kurjus ja kahtlused jooksevad sinna nagu talvised tuisud sisse, aga usust ja lootusest pöörad näo kõrvale, nagu oleksid näinud mõnd inetust?

(“Üle rahutu vee”, 1951)

Niikaua, kui inimene on maapeal, on Jumal taevas, ainult tema nimi võib muutuda.

(“Karukell, kurvameelsuse rohi”, 1982)

Mitte miski ei saa olla koledam, kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks.

(“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)

Igal inimliigil on omad tunnused, oma signatuur, igaühel neist on omad voorused ja pahed, igaühel oma surmapatt.

(“Stepihunt”, 1927)

Inimene pole ju mingi kindel ega püsiv vorm, pigem on ta katse ja üleminek, ei midagi muud kui kitsas ja riskantne sild looduse ja vaimu vahel.

(“Stepihunt”, 1927)

Kõik on tänulikud, kuigi neil endil oleks õigus tänule. Kõik on alandlikud, kõik tahaksid meeleldi sõbrad olla, meeleldi kuuletuda, vähe mõelda. Inimesed on kui lapsed.

(“Siddhartha”, 1922)