Tsitaadid teemal armastus

Sa kastad oma lille, et ta kauemini õitseks, miks ei kasta sa oma rõõmu ja armastust, et ta ei närtsiks juba järgmisel päeval? Miks oled avanud kõik oma südame uksed, et kurjus ja kahtlused jooksevad sinna nagu talvised tuisud sisse, aga usust ja lootusest pöörad näo kõrvale, nagu oleksid näinud mõnd inetust?

(“Üle rahutu vee”, 1951)

Ja kunst?
See on haigus.
Armastus?
Illusioon.
Ja religioon?
Usu moes olev aseaine.
Sa oled skeptik!
Mitte sugugi! Skeptitsism on ristiusu läte.
Mis sa siis oled?
Defineerida tähendab piirata.
Andke mulle juhtlõng.
Lõngad katkevad. Sa kaotaks labürindis tee.

(“Dorian Gray portree”, 1891)

Me unustame, et ka meie armastatul on plaanid. Ideaalil ei tohi olla plaane, ta peab olema nagu marmorkuju.

(“Raadio”, 2002)

Kättemaks juubeldab surma üle; armastus ei pea surma millekski; au vaatab surma poole igatsevalt, kurbus põgeneb surma juurde.

(Essee “Of Death”)

Inimkonna ainukeseks probleemiks on armastuse puudus.

(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 2. raamat”)

Tomaš ütles endale: naisega armatseda ja naisega magada, need on kaks kirge, täiesti erinevad ja peaaegu et vastandlikud. Armastus ei avaldu soovis armatseda (see soov kehtib loendamatu hulga naiste suhtes) vaid soovis koos magada (see soov kehtib ainult ühe naise suhtes).

(“Olemise talumatu kergus”, 1984)