Kirjutamine on üks üksildasemaid tegevusi maailmas. Kord kahe aasta järel istun ma arvuti taha, vaatan oma hinge tundmatut merd ja näen, et seal on paar saart — mõtted, mis on arenenud ning valmis, et neid lähemalt uurida. Siis võtan oma paadi — mille nimi on Sõna — ning otsustan sõuda saareni, mis asub kõige lähemal.
(“Zahir”, 2005)